Teenistusastmete tabel

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Teenistusastmete tabel (vene keeles "Табель о рангах") reguleeris Venemaa Keisririigil ohvitseride ning õukonna- ja tsiviilametnike positsiooni ja staatust. Teenistusastmete tabeli ("Табель о рангах всех чинов воинских, статских и придворных, которые в котором классе чины") kehtestava seaduse esialgsel kujul kehtestas Peeter I ning seadus jõustus 24. jaanuaril 1722.

Seadus määratles ametnike omavahelised suhted, seaduses määratletud teenistusredeli aluseks olid sõjaväelised auastmed. Teenistusastmete võrdsuse korral eelistati sõjaväelasi, tsiviil- ja õukonnaametnike ees. Teenistusastmeid omasid alguses Teaduste Akadeemia õpetlased, vaimulikkonna liikmed, teenistujate abikaasad, samuti keisri õukonnas olevad daamid ja neiud. Aja jooksul tehtud muudatustega kehtis tabel kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini.

Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks, teenistusaste annetamine andis isikule peale selguse palgasüsteemis õiguse aadlitiitlile ja aadlikuseisusele.

Sõjaväeteenistus omakorda jagunes maa- ja mereväe­teenistuseks (eraldi oli esile tõstetud kaardivägi). Kõik auastmed jaotati neljateistkümnesse klassi, millest viis esimest moodustasid kindralkonna (maaväe sõjaväeliste auastmete V klassi kuulusid brigadirid – hiljem see auaste kaotati). VI–VIII klassi moodustasid staabiohvitseri- ja ülemohvitseriauastmed. Eelisolukorda pani teenistusastmete tabel sõjaväeteenistuse. See väljendus eriti asjaolus, et sõjaväeteenistuses andsid kõik 14 klassi õiguse päritavale aadliseisusele, alama astme ohvitseridele mittepärandatava aadliseisuse, XIV astmest – praporštšiku auastmest juba aga pärandatava aadlikutiitli.

Tsiviilametnikele oli vajalik välja teenida teenistusaste kuni VII astmeni, mis andis õiguse saada ainult isikliku aadliseisundi, peale seda aga saadud teenistusaste (kolleegiumiassessor või õuenõunik) aadlikutiitel oli pärandatav ühele meessoost järglastele. Samas oli ka riigiametnike personalipoliitikas piirangud, nii ei võinud 1724. aastast X astmest, st kolleegiumisekretäri kohale võtta mitteaadlikke.

1790. aastal Katariina II tehtud paranduse alusel oli vaja VIII astmele järgmisele tõusmiseks mitte enam 3, vaid 12 aastat teenistust. 1856. aastal võisid saada päriliku aadliseisuse ainult isikud, kes olid saanud teenistuses tõeline salanõuniku astme (IV aste), sõjaväeteenistuses aga 1. järgu kapteni astme (VI aste).

Klassikalisel kujul on teenistusastmete tabelis 14 astet.